Kas mu lapsel on lihtsalt „raske iga“ või on ta päriselt hädas?

Kas mu lapsel on lihtsalt „raske iga“ või on ta päriselt hädas?

Lapsevanemana tekib see küsimus varem või hiljem peaaegu kõigil.

Laps on ärrituv, endasse tõmbunud, plahvatab kergesti või on pidevalt rahulolematu. Ühel hetkel ütled endale: see läheb üle. Teisel hetkel hakkad kahtlema: aga kui ei lähe?

Psühholoogi vaates on see kahtlus väga mõistetav ja sageli ka põhjendatud.

„Raske iga“ on päris, aga mitte kõigi raskuste seletus

Laste ja noorukite arengus on etappe, kus emotsioonid on tugevamad ja käitumine muutlikum.

Samas ei tähenda „raske iga“, et laps peaks:

• pidevalt kannatama,
• olema krooniliselt vihane või kurb,
• kaotama huvi asjade vastu, mis varem rõõmu pakkusid.

Kui raskused kestavad ja süvenevad, tasub hetkeks peatuda ja vaadata sügavamale.

Millised märgid viitavad, et laps võib olla päriselt hädas?

Lapse mure ei väljendu alati sõnades. Sageli näitab see end käitumise kaudu.

Pane tähele, kui:

• laps tõmbub endasse või väldib teisi,
• tuju kõigub äärmusest äärmusse,
• tekivad une- või söömisraskused,
• laps ärritub väga väikeste asjade peale,
• kooliskäimine muutub suureks pingeks.

Üksik märk ei tähenda veel probleemi, kuid mitme märgi koos esinemine ja kestvus on oluline signaal.

Miks laps ei räägi, et tal on raske?

Paljud vanemad ütlevad: „Kui tal oleks päriselt halb, ta ju räägiks.“

Tegelikult ei oska ega julge paljud lapsed oma sisemist kogemust sõnadesse panna.

Põhjused võivad olla lihtsad:

• laps ei saa ise aru, mis temaga toimub,
• ta ei taha vanemat muretsema panna,
• ta arvab, et „see on normaalne“,
• ta kardab, et teda ei mõisteta.

Vaikus ei tähenda, et probleemi ei ole.

Kas ma vanemana teen midagi valesti?

See on üks kõige sagedasemaid mõtteid.

Oluline on öelda selgelt: lapse raskused ei tähenda automaatselt halba vanemlust.

Lapsed reageerivad väga tundlikult:

• stressile,
• muutustele,
• keskkonna ootustele,
• oma temperamendile.

Sageli ei vaja laps „parandamist“, vaid vanem tuge ja uusi vaatenurki.

Millal tasub psühholoogi poole pöörduda?

Psühholoogiline nõustamine võib olla abiks siis, kui:

• mure kestab nädalaid või kuid,
• lapse enesetunne mõjutab igapäevaelu,
• vanem tunneb, et on proovinud kõike, aga ei tea enam, mida teha,
• tahad ennetada, mitte oodata, kuni olukord väga halvaks läheb.

Psühholoogi poole pöördumine ei ole viimane samm.

Sageli on see selgust loov ja ennetav samm.

Kokkuvõtteks

Kõik lapse raskused ei ole „faas“, millest lihtsalt välja kasvatakse.

Ja samas ei tähenda iga keeruline periood suurt probleemi.

Oluline on märgata, küsida ja vajadusel otsida tuge.

Lapse heaolu algab sellest, et täiskasvanu julgeb tema muret tõsiselt võtta.

Kui tunned, et see teema puudutab sinu peret, võib vestlus psühholoogiga aidata olukorda selgemaks mõelda.